<Tagasi
Peeter Jalakas: majanduskasv eesmärgina on kesine
2013-07-02T04:24:16.000Z:
aivo Peterson:
Täna on Eesti ühiskonnas tekkinud nii vaimu kui võimu vaakum. Viimaste aastate loosungid küll elamisväärsele elule , küll rikkamate hulka on kõik liiva jooksnud nagu vesi. Iga järgnev purunenud ootus on inimestes esile kutsunud lootusetuse ja tühjuse tunde. Kuigi eestlased on suht individualistid vajavad ka nemad oma elu-oluks ning igapäeva askeldamiste tõhustamiseks sellist üldist , kokkuliitvat-liimivat eesmärki mille poole edasi liikuda. Ja pole siin mõtet ilkuda või naerda nõukaja viisaastakute üle - oli mis ta oli aga mingil määral aitas see inimestel ning loomulikult ka riigil organiseeruda ning omi lähiaastate plaane -tegemisi mingilgi moel sättida. Täna on kõik lastud omavoolu teed minna - ah et küll turg reguleerib. Mida reguleerib - õnne?
Õnnelikuks eksisteerimiseks saab aluse panna ainult eelkõige riik kui kogukond ning selle kogukonna liidrid kes on enesele vabatahtlikult võtnud liidrirolli. Aga see roll kohustub vastu võtma ka kogukonna poolt oodatavaid otsuseid nii oma areaali ja õnne laiendamiseks või enamuse tahtmise maksmapanemuseks. Poliitikud pange tähele - enamuse kogukonna liikmete tahtmised. Meil siin paduliberalismis ja padudemokraatias on ühiskonna valitsemise põhimõtted pööratud pea peale. Sest võimule on pääasenud igasugu hälvetega vähemus kes on võtnud enesele pähe kinnisidee et just see nende haiglaslikud väärtushinnangud on need ülevamad. Siia see ühiskonna tänapäeva häda ja viletsus maetud on. Poliiteliit meie vaikival kaasabil on elu korraldamises eiranud looduslikku arengumudelit ning üritanud nn. jõgesid tagurpidi voolama panna ehk üritanud rahvast sunduslikult väärastunud hinnangute järgi. Siit ka siis üleüldine õnne ja rahulolu puudus ja üleüldine ühiskonna moraal-eetiline defitsiit.