<Tagasi
Andrus Kivirähk: 1988 ja 2013
2013-04-06T06:05:58.000Z:
aivo Peterson:
Olukorra lahenduse võti on puhalt kahe mehe - hr. Ansipi ja hr.Savisaare isikute käes. Ja selle poliitilise surnud seisu reguleerimiseks on praktiliselt üks ja ainus tee - mõlemad peavad leidma niipalju riigimehelikkust et Eesti rahva arengu seisukohalt võtta enesele vastu otsus mis oleks küll moraalselt - majanduslikult ja nende poliitilistele lähikondlastele väga valus - nimelt võiksid kodurahu huvides mõlemad ennast oma ametitest tagandada. Ei mitte ainult - vaid ka poliitilisest maastikust ennast välja viia. Ja seda saavad teha ainult nemad , mitte isegi valimised ei aita siin. Sellepärast et nende läheduses ja erakondades on nii tohutult palju tõsiusklikke kes usuvad oma juhi pühadusse ja ainuõigsusesse. Ning igasugune rünnak nende poliitiliste iidolitele võetakse kui rünnaks enda isikule. Nägemata või hoomamata üldpilti. Lihtsalt enam need pultidest esinemised ei anna midagi - tahaks loota sellele viimasele kübemele südame - ja autundele ning tõsimeeli tahaks loota et lihtsalt isikliku õnne-heaolu , kitsa ringi poliitiliste või põikpäisuse tõttu ei tuuaks Eesti rahvast ja tema tuleviku jätkusuutlikus ohvriks eliidi ambitsioonide altarile. Tahaks loota , unistada, palvetada et jätkuks veel tsipakene isikliku kainet mõistust. Et need kaks poliitikut üritaksid võtta vastu otsuseid mis on võetud vastu meie riigis , eestlaste endi poolt mitte aga saadud kuskilt käsulauana välisriigi konsulaaresindusest. Sellisel juhul oleks veel lootust , ja tahaks loota , väga tahaks. Sest täna ei piisa ei igasugustest aseainetest nimega Rahvakogu ega igasugustest kultuuriinimeste happeingidest ...
2013-04-06T06:07:39.000Z:
aivo Peterson:
Olukorra lahenduse võti on puhalt kahe mehe - hr. Ansipi ja hr.Savisaare isikute käes. Ja selle poliitilise surnud seisu reguleerimiseks on praktiliselt üks ja ainus tee - mõlemad peavad leidma niipalju riigimehelikkust et Eesti rahva arengu seisukohalt võtta enesele vastu otsus mis oleks küll moraalselt - majanduslikult ja nende lähikondlastele poliitiliselt väga valus - nimelt võiksid kodurahu huvides mõlemad ennast oma ametitest tagandada. Ei mitte ainult - vaid ka poliitilisest maastikust ennast välja viia. Ja seda saavad teha ainult nemad , mitte isegi valimised ei aita siin. Sellepärast et nende läheduses ja erakondades on nii tohutult palju tõsiusklikke kes usuvad oma juhi pühadusse ja ainuõigsusesse. Ning igasugune rünnak nende poliitiliste iidolitele võetakse kui rünnaks enda isikule. Nägemata või hoomamata üldpilti. Lihtsalt enam need pultidest esinemised ei anna midagi - tahaks loota sellele viimasele kübemele südame - ja autundele ning tõsimeeli tahaks loota et lihtsalt isikliku õnne-heaolu , kitsa ringi poliitiliste või põikpäisuse tõttu ei tuuaks Eesti rahvast ja tema tuleviku jätkusuutlikus ohvriks eliidi ambitsioonide altarile. Tahaks loota , unistada, palvetada et jätkuks veel tsipakene isikliku kainet mõistust. Et need kaks poliitikut üritaksid võtta vastu otsuseid mis on võetud vastu meie riigis , eestlaste endi poolt mitte aga saadud kuskilt käsulauana välisriigi konsulaaresindusest. Sellisel juhul oleks veel lootust , ja tahaks loota , väga tahaks. Sest täna ei piisa ei igasugustest aseainetest nimega Rahvakogu ega igasugustest kultuuriinimeste happeingidest ...